Meadow horsetail, shady horsetail – Wiesen-Schachtelhalm – lehtokorte – ängsfräken – хвощ луговый

Kevadel on aasosjad kui otsapidi maasse torgatud trummipulgad – õõnes lüliline vars ja selle otsas ümar eospea. Hiljem arenevad külgharud, nn. oksad; lehti neil ei olegi, õisi samuti mitte. Kuid neil on teravad hambad - nii nimetatakse varrel olevaid tumedaid sakke. Suvised aasosjad meenutavad väikseid pehmeid kuuski. Vanarahvas kutsuski neid heinamaa kuuskedeks, kuuselilledeks, nimetus oravasaba on samuti tabav. Ladinakeelne nimi Equisetum tähendab hobusesaba.

Osjad on väga vana taimerühm, mis kujunes välja sadu miljoneid aastaid tagasi. Osjad, kollad ja sõnajalad moodustasid siis võimsaid metsi, kus elasid saurused ja lendasid ringi 75 cm pikkused kiilid. Tolleaegsetest taimejäänustest ongi tekkinud kivisüsi. Tänapäevased osjaliigid on oma ammuste sugulastega võrreldes lausa tibatillukesed. Eesti 11 liigist suurim, konnaosi (E. fluviatile), on kuni ühe meetri, aasosi vaid paarikümne sentimeetri kõrgune

Aasosi kasvab niitudel, puisniitudel, metsades ja on meil sage liik. Põldosi (E. arvense) on sarnane, aga jäigem, karedam. Aas- ja metsosjal (E. sylvaticum) on lihtne vahet teha – viimasel on oksad harunenud, aasosjal mitte.