Sellel leheküljel leiab aegajalt mõne uue töö, mis  sobib neile, kes väärtustavad käsitööd ja unikaalsust – kõiki esemeid on ainult üks ja igal tööl on oma lugu. 

Jahimehest Jaanioja peremees armastab head süüa teha. Kõik toidud valmivad täpse silma ja tunde järgi.

Praetud metssea sisefilee

Lehekülje lõpust on võimalik endale arvutisse laadida A4 suurune leht.

1777.a ehitas Palmse mõis Võsule kõrtsi, mis viitab asjaolule, et selleks ajaks oli siin küllaltki suur elanikkond. Olid rannatalupojad, vabadikud, telliselöövi ehitustöölised, sae- ja jahuveskilised jne.

Kõrts ehtiati Rakvere maantee äärde, praegusest Pagariärist Rakvere poole. 1816. aasta rahvaloenduse materjalides on märgitud, et Võsu kõrtsmikuks on Jakob, kellel on kaks poega: kuueaastane Hans ja kolmeaastane Jakob.

1777. aastaks oli Võsule ehitatud saeveski ja jahuveski. Jahuveski asus Jaaniojal, paremat kätt Võsu-Vergi tee ääres, kus oja tee alt mere poole voolab. Jaanioja jahuveski esimeseks teadaolevaks möldriks oli Muike külast koos naisega Võsu Jaaniojale tulnud Jakob Muik.

Rannatalupoeg ei olnud päris maata, kuid tema maakasutus oli nii väike, et sealt sai hädapärase toidu vaid oma perele. Peamise elatusallika andis kalapüük. Püüti põhiliselt räime ja lesta. Koormised maksti kuivatatud või soolatud lestade, kammeljate või räimega.

Võsu oli kõik need aastad Palmse mõisa valduses. Mõisale kuulus nii maa, meri kui ka rannarahvas, kes siin elas. Midagi ei saanud Võsul toimuda Palmse parunite teadmata-tahtmata. Nii toimus see kuni pärisorjuse kaotamiseni ja talude päriseksostmiseni. Nende aastate jooksul olid Palmse paruniteks:

Bertram Junge 1510-1522;

Dyderick (Diedrich) Metztacken 1520-1545 (eelmise õemees);

Dorothea Metztacken 1545-1560 (eelmise lesk);